Sunday, September 20, 2009

Orhideepuu







Niisugune näeb siis välja minu orhideepuu. Õunapuuoks, mida ma kuidagi potti ei suutnud betoneerida, seega riputasin hoopis lakke. Jätsin hulgaliselt kõrvalharu oksakesi, et oleks kuhu taimi kinnitada. Sellele oksale olen ära mahutanud 2 minikuukinga (mõlemad valged), 4 tavalist kuukinga (2 valget, 1 lilla ja 1 oranzh), miltoonia ning bromeelia. Mõned vabad kohad on veel. Vist kuukingadele, sest neid on kõige lihtsam sinna panna. Mu ema väidab, et mingit head ja korrektset muljelt see oks küll ei jäta, kuid tähtsam kui korrektne mulje on minu jaoks progress, mida ümberistutatud lilled näidanud on.
Miltoonial õitseb uus õievars, ok, see pole küll minu teene, sest uus väike vars oli kohe ostes olemas. Uued lehekesed aga hakkasid kasvama peale ümberistutamist.
Minu kõige esimesel kuukingal on tulekul uus õievars (praegu küll veel umbes poole cm pikkune) ning kasvanud 2 uut lehte (see on siis maikuust alates), rääkimata uutest juurtest. Kahel kuukingal äralõigatud varre järgmisest pungast tulemas uued õied, minikuukingal vist samuti aga seda ma ei ole veel täpselt tuvastanud. Teine mini aga avab järjest uusi õisi ning kasvatab juurde õiepungi.
Minu järeldus:
ära kunagi võta absoluutse tõe pähe seda, mida kõik teised räägivad, hoopis katseta julgelt ja leia enda jaoks sobivad lahendused.
Tundsin lausa lapsikut rõõmu, kui esimese uue juurealge avastasin, rääkimata sellest, kui esimesele kuukingale uus leht kasvama hakkas:)
Mulle tundub, et orhideesid, nagu ka teisi taimi, võib vabalt ümber istutada õitsemisajal. Et ümberistutamine hoopis elavdab kasvu (uued juured, uued lehed). Et need taimed ei ole nii õrnakesed, nagu enamikul algajaist orhideesõpradest on eelarvamus kujunenud. Tsiteerides mu aednikust sõbrannat "Need pole hambad, mis uuesti ei kasva".









Miltoonia tunneb end hästi ja õitseb taas










Minikuuking õitseb pidevalt ja aina kasvatab uusi õiepungi











Minu uusim kodustatu- sinikäpp










Bromeelial olid liiga suured juured, et teda puuoksale monteerida, seega riputasin ta üles auklikuks puuritud kookoskekoorega

Sunday, September 6, 2009

September- segaduste kuu

Igal aastal lööb septembri algus tavarütmi sassi- kes kooli, kes tööle jne. Tavapärased vaiksed hommikud kohvitassiga rõdul on nüüdseks möödanik- selle asemel sigin-sagin, kooliasjade otsimine, järjekord vannitoa ukse taga. Tegelikult mulle need esimesed koolinädalad meeldivad, kõik on alles uus, rutiini tekkinud veel pole, kooli minnakse suht hea meelega.
Meie peres on sel aastal muutusi rohkemgi. Suur laps kolis Tartusse, ehk Teise Linna (just nimelt suurte tähtedega Teise, et nagu Teine Arnold jne:D), pesamuna läks kooli. Vannitoa järjekord selle vahetusega lühenes (vähemasti esialgu), kuna esimese klassi lapsed ei sirgenda juukseid, ei värvi, ei föönita ja ei laula tundide kaupa dushi all.
Esimene päev koolis oli muljetavaldav- ligi 170 miniatuurset koolilast ringi sebimas- 7 paralleelklassi!
Head juba alanud kooliaastat kõikidele koolilaste vanematele, palju jõudu, kannatust, püsivust ja kõiki neid teisi häid omadusi ka!

Tuesday, August 4, 2009

Jälle orhideed

Minu esimene katsetus orhideedevallas on paljulubav- kännule istutatud kuuking kasvatab uusi juuri ja vist on ka tulemas õievars, aga sellest veel vara rääkida. Igaljuhul on ta kohanenud ja mina olen temaga kohanenud, seega otsustasin uuele katsele minna.
Lisaks kuukingale ja selle minivariandile kolisid mu koju ontsiidium, miltoonia, veel üks kuuking ja üks minikuuking, no ei suutnud seda poodi jätta:)
Ma tean küll, et miltoonia pole algajale sobiv, aga tal olid liiga ilusad õied:D
Mulle tundub, et need taimed olid seal laos juba väääga pikalt seisnud, igatahes oli kõikidel taimedel hull kõdulõhn küljes. Kuukingad nokkisin kohe lahti, elavaid juuri jäi, ehkki mitte ülemäära palju. Võimalik, et tänu niisugusele kohtlemisele õied närbuvad, kuid hallitus ja mädanenud juured vist pole ka hea näitaja.
Uus kuuking

See, mis juurtest järele jäi



Nüüd siis ontsiidium. Sellel oli eriline kopituslõhn juures. Targemad võiks kommenteerida juurte ja bulbide seisu- on nad niisugused nagu olema peaks võimis


onc õied siin:



Ja nüüd mu lemmik, miltoonia

Aga siin mu vana kuuking, mis uut lehekest ja uusi juuri tegema hakkas(mul NII hea meel, see on tõestus mulle endale, et saab ainult alusel kasvatada küll)

Monday, July 27, 2009

Liiliad


Liiliad on alati olnud minu lemmik lõikelilled, kuid peenral kasvatamiseks pole nad mulle südamelähedased- lühike õitsemisaeg, suht pikk paljas vars jne.
Nüüd aga olen meelt muutmas.
Möödunud aastal tegime ümberehitustöid ühes aias, mille perenaine liiliaid eriliselt fännab. Neid lilli oli igas peenras ja aia igas nurgas. Tõime need kõik siis ühele alale kokku, ja ehkki päris kõrguste ja värvide järgi sel aastal neid paika ei saanud, on vaatepilt siiski muljetavaldav.













Monday, July 20, 2009

Päevaliiliakärbsest


Muhediku blogis on ära toodud päevaliiliakärbse kahjustused. Õumaigaad, polevõimalik! Oma lilli uurides leidsin sama:(
Huvitav,kui ma praegu need ära lõikan ja sügisel liiliad teise kohta istutan, kas sellest oleks abi?Kahjustused on ainult möödunud kevadel ostetud päevaliilial, teised, mis aias varem olid, on OK.
Niisugune pilt avanes siis õievart lahti lõigates, mingid valged munad:

Wednesday, July 15, 2009

Kolimispaanika

Mu tütart ja ta sõpru, kes kõrgkooli minemas, on tabanud totaalne kolimispaanika. Kuna sisseastumispaanika on jäänud selja taha, siis nüüd pühendatakse ennast täiel rinnal uue kodu sisustamisele. Keegi ei aruta, et mis uued õppeained, mis uued sõbrad, vaid hoopis seda, mis potte-panne tarvis on ja kuidas üürikorterit tuunida.
Nii otsustas tütar oma sõbrannale kingituseks teha Ajamasina, maakeeli kella. Sellesse operatsiooni olid kaasatud lisaks temale endale ka mina ja üks meie peretuttav, kellel kunstnikukätt.
Ajamasin tuli lahe, tehtud on see lõuendile õlivärvidega ja kasutatud suvalise seinakella mehhanismi. Ja mis kõige olulisem- kingi saajale meeldis see!

Tuesday, June 23, 2009

The shortest night of the year- photoshoot from my neighbourhood

I live in the most beautiful place of Estonia, Viimsi- penninsula in Finnish Gulf. Today is a very special day I would like to share with you.

Estonians, like many other nations, celebrate the shortest night of the year. We make fire, eat and drink a lot and the night is really short- the sun sets about 10.45 PM and rises at 4 AM again. And its not dark meantime.
At 10.PM it was like daytime:



At 11.PM we went out to see bonfires in our neighbourhood. The sea was absolutely scilent and the sun had painted both the sea and the sky red in the most beautiful patterns:



The old town of Tallin is about 10 km from here:



some people were sailing



and a majestic swan sliding between the rocks:




These photos are made within 5 minutes, but you can see, how different those are- if you look at the north-west, the sea is red, its foggy blue in the south and as clear as daytime in between (the picture with a sailing ship)

Now its 00.20 and you can see bonfires everywhere along the coast:



At 3.AM it was possible to read a book without turning lights on:

And this is it- from now on every night turns a bit longer an every day a bit shorter up to Christmas, which is winter solstice and we have a good reason to celebrate again:)

Sunday, June 21, 2009

Hullumaja selleks korraks läbi

Huh, lõppev nädal oli tõeline hullumaja. Selline hullumaja, kus õmmeldakse lõpukleiti ja ehitatakse samal ajal söögilauda ning kõige selle vahele veel muud tavapärased tööd-toimingud. Ei saa salata, et tütre keskooli lõpp saabus veidi ootamatult, nagu ka kõik muud asjad siin elus. Ilmselt olime üliheadest eksamitulemustest uimastatud ja ei mõelnud praktilistele asjadele üldse:D Paar päeva enne lõpuaktust hakkasime kleiti meisterdama. Alguses pidi see imelihtsa lõikega tulema, nii paari tunni jagu tööd. Tegevuse käigus aga muutus asi pidevalt ja kokkuvõtteks kulus sellele meeletu kogus aega ja närve, rääkimata riidest ja niidist....
Selline asi tuli siis välja

Kuna lõpetamise puhul oli teadagi külalisi oodata, otsustasin lõpuks oma plaani suure söögilaua osas teostada.
Kõik meie varasemad söögi/köögilauad on olnud kuidagipidi kipakad, laua pihta puutudes loksus tassist kohv üle ääre ja suurus polnud ka see mis vaja. Niisiis ostsin juba ammu valmis keraamilised plaadid tulevase laua plaadi jaoks. Juhuslikult avastasin plaadipoes sama mustriga plaadi, mis mu köögimööblil. Mulle muidu ei meeldi keraamika, mis imiteerib puitu ning tapeedid, mis kujutavad telliskivimüüri, seekord oli aga tegu just sellega, mis mul vaja. Lisaks ostsin kuldset mosaiikplaati. Alusplaadiks sai 15 mm vineer, jalgadeks tõeliselt tugevad 100 mm liimpuidust talad. Kruvisid, polte ja metallnurki kulus sinna lugematul arvul, aga asi on seda väärt- laud seisab kindlalt ja mahutab ka. Kahjuks ei ole fotol näha õiged värvid, plaat on tumepruun, mosaiik kuldne ning peitsitud puiduosad samuti tumepruunid. Miskipärast jäi pildile kõik hallikas. Aga peab tõtt tunnistama, et oleksin võinud ühe plaadi võrra pikema teha.


Täna oli ülihea tunne ärgata- pidulik üritus seljataga ja hommikukohv ei loksunud üle tassiääre!
Õmmelda ma ei kavatse enam KUNAGIIIIIIIIII
Aga nüüd, härrased, algab countdown- järgmise lõpetamiseni on täpselt 3 aastat!
Lillesülemid lõhnavad vaasis, kahju, et korraga tuuakse nii palju ja nädala pärast on neist ainult mälestus






Saturday, June 13, 2009

Hostad ja prantsuse maniküür

Aed on kord juba üks dünaamiline asi ja seega pidevas liikumises. Vähemasti minu ma küll. Ma ei mäleta, kas on mõni taim, mis pole veel kolinud, seega võib neid lausa portatiivseteks nimetada:)


Eelmisel aasta rajasin väikese veesilma, sel aastal otsustasin sellele kohale hoopiski hostapeenra moodustada. Palju mul neid hostasid pole, aga ka vaba ruumi eriti mitte.

Uued hostad, mis meile kolisid:






kahjuks ei tea ma ühtegi sordinime:(




see peaks olema/tulema hiiglaslike lehtedega, nii 80 sentimeetrise mõõduga






















Ja lõpetuseks küsimus suurele ringile:

kui küüneotsad on valgeks lakitud, on tegu prantsuse maniküüriga. Kuidas küll nimetada niisuguseid "kauneid" musti mullarante?

Friday, June 12, 2009

Iirised

Sel aastal on mul mitu uut sorti, tumelilla kollasega, valge/kollane kõrge, sinine kõrge, samuti sinine siberi iiris ja roosa siberi iiris. Kaks viimast vist sel hooajal õisi ei näita. Samuti on mul kasvamas ühes teises aias helsingi messilt toodud roosa kõrge iiris. Inventuur näitab, et puudu täiesti punane värv, loomulikult ka kõikvõimalikud kirjud iirised. Paar tükki mahub alati ju juurde, eksole!









































Monday, June 8, 2009

Brrr, eiolevõimalik!


See kevad on olnud väga külm ja hiline. Otsisin aiast õisi, paraku neid peaaegu polegi veel.
Mis kliimasoojenemisest me räägime??? Cry me a river...
Esimene iiris näitas oma õit alles eile! Veigelal on alles aimatavad pungad, samuti on põõsasmaranatel üksikud õied. Rõõmustab kollane maran oma hiiglaslike õitega- mõõtsin ära, 4,5 cm diameeter! Isegi kibuvits ei õitse veel, rääkimata muudest püsikutest.
Äädikapuu esimene talvitumine kulges ka edukalt, ei mingeid külmakahjustusi vaatamata sellele, et ma ei katnud neid kuidagi.
Ega ma eriti kaevelda saa, kõik mis maha pandud, on ka kasvama läinud, ühe erandiga- puishortensia oli keegi võõras kass ilmselt välja kaevanud ja ka ära märgistanud. Päästeoperatsioon ei õnnestunud.