Tacca Chantrieri

Tacca on mu uus elukaaslane, kes lausa trügis minuga kaasa Hortesest.
Ilus, eks? Näis, kas talle siin meeldib. Pidi pirtsaks lill olema, aga eks neid pirtsakaid ole ennegi nähtud. Igatahes on need õied tõesti mustad ja näevad välja kui nahkhiired.

Peab nentima, et see Hortese kauplus on minusugustele lollidele maapeale nuhtluseks loodud ja targem oleks vist kogu palk lasta otsekorraldusena sinna kanda.

Langesin minagi

tulpide hulluse ohvriks:)
Eile Hortest külastades oli üliraske rahulikuks jääda ning mitte osta. Tulpe pole mul varem olnud, eks ma siis katsetan ja proovin. Turcestanica blogi on heaks abimeheks, seal on puust ja punaseks tehtud, mida täpselt nende sibulatega peale hakata.
Aga, ohh ahnust! Koju jõudes leidsin, et mulle ei piisa sugugi neist sibulatest, vaja üks korralik tulbipeenar teha. Seega ei hakka ka neid olemasolevaid enne maha panema, kui kogu soovitud kogus käes. Muidu pärast tõsta jälle ümber ja mässa ja tassi nagu kass poegi. Nagu ma kõikide teiste taimedega pidevalt teen:D

Lisaks tulpidele kolisid veel Hortesest minuga kaasa üks jasmiingardeenia ja üks hibisk. Kollane. Polegi sellist värvi enne näinud. Õiepungad on küljes, varsti peaks puhkema.

Aga pean kirjutama ka sellest, millest ma üle noatera pääsesin.
Ma pääsesin, ja üldse mitte ei olnud see kerge, üleeestimaalisest orhideedehullusest! Müügil oli suur valik igasuguseid, alates 95 kroonist kuni 700ni välja, üks ilusam kui teine. Mingil arusaamatul moel õnnestus mul kindlameelselt sellest letist mööda marssida ning rahakott suletuna kindlalt käes hoida. Ei teagi, kas peaks enda üle uhkust tundma või hoopis nutma, igatahes peaks täna minema ja laskma ennast perearstil selle viirusliku pahe vastu vaktsineerida:)
Siin aga minu tulevased tulbid: Lambada, Barbados ja Queen of Night

Külalised mu aias

Kuna aiatööd hakkavad selleks aastaks lõpusirgele jõudma, siis polegi muud teha, kui lihtsalt niisama ringi jalutada. Tänasel jalutuskäigul kohtusin hiigelsuure rohutirtsuga, oli teine veidi uimane- tundub, et sügis mõjub kõigile ühtemoodi:)
Mesilane aga sahmerdas usinasti nagu alati.













Inglitrompetitele tulevad järjekordsed õied. Ka sellest saab avanedes roosa õis:)

Sügispohmell

Niisugune oli taevas eile õhtul.
Sügispohmell- see sõna iseloomustab kõige paremini praegust olukorda. Kes elus pohmelli põdenud on, teab mis tunne see on. Kui füüsiliselt on paha ja vaimselt veelgi rohkem:(
Muidugi olen kuulnud, et on olemas inimesi, kellele sügis meeldib, kuid tuleb tõtt tunnistada, et ühtki niisugust idiviidi ma oma silmaga näinud pole.
Niisiiis otsustasin oma pohmelli ravida ja ekspeditsioonile minna. Võtan kaasa oma parima sõbra (labida muidugi) ning suundun täna Uduverre. Uskuge või mitte, sellise nimega koht on Eestimaal täiesti olemas. Ja seal elab üks tuttav, kelle aiast on oikuipalju üles kaevata:)
Põhieesmärgiks on muidugi äädikapuu, aga loodan veel üht-teist põnevat leida. Kõrrelistest on terav puudus. Praegu peaks veel paras aeg istutamiseks olema, ehk jõuab ära juurduda. Niisiis labidas pagasnikusse ja Uduvere poole teele!

Tore leid prügimäelt

Mitte et ma nüüd prükkariks oleks hakanud, ei. Aga suvel sai ära visatud hulk väikesi lillepotte, kus midagi idanema ei hakanud. Noh, et ehk hakkab siis vähemasti mädanema. Aga ükspäev märkasin, et potikeste kuhilast paisatb ilus roheline vars- see oli titaanjuure mugul, mille ma vist juba veebruaris potti panin ja veel suve alguseks polnud mingeid elumärke ilmutanud. Nüüd siis kena väike taim sirgumas. Ja sirub kiirelt, mingi paar-kolm sentimeetrit päevas. Ja näeb välja niisugune:

Suvi läbi:(

Suvi oli töine ja blogimine jäi kahjuks unarusse. Unarusse jäi ka mu aed, ehkki mõningad asjad kasvasid vaatamata sellele, et keegi neid ei kastnud ega väetanud.Paljud plaanid jäid teostamata, aga küll ma järgmisel aastal jõun:D
Noh, olgem ausad, mitte lihtsalt paljud plaanid vaid enamus neist. Aed näeb endiselt üsna hõre välja ja naabrid nägemisulatuses, kuid selle suve parimad hetked veetsin ma just oma aias oma võrkkiiges oma palmi all.
Käisin enne suve lõppu soojal maal, kus palmid palju suuremad ja banaanikobarad rippusid puude otsas, ning seal otsustasin- järgmisel suvel peavad ka minu aias olema banaanipuud (noh muidugi väikese mööndusega- viljakobaraid ilmselt ei tule), hibiskused, mis on maailma ilusaima õiega , ning bugenvillead. Just. Nüüd aga laen mõned sügisesed meeleolupildid oma aiast.

õhtune aed küünlavalgel
üks hiline kallaõis, mis pidi olema kollane:)

värvikad ning kaunid riitsinuseõied. Järmisel aastal kasvatan neid hulgi
ehk jätkub neist talverõõmu lindudele
minu kannapeenar. Kahjuks ei jõua kõik õisema hakata vist....
üks minu lemmikutest- varesekaer
kanna õis
lootusetult hiljaks jäänud gladiool- teised juba ammu õitsenud
palm kohanes aias päris kenasti