The shortest night of the year- photoshoot from my neighbourhood

I live in the most beautiful place of Estonia, Viimsi- penninsula in Finnish Gulf. Today is a very special day I would like to share with you.

Estonians, like many other nations, celebrate the shortest night of the year. We make fire, eat and drink a lot and the night is really short- the sun sets about 10.45 PM and rises at 4 AM again. And its not dark meantime.
At 10.PM it was like daytime:

At 11.PM we went out to see bonfires in our neighbourhood. The sea was absolutely scilent and the sun had painted both the sea and the sky red in the most beautiful patterns:

The old town of Tallin is about 10 km from here:

some people were sailing

and a majestic swan sliding between the rocks:

These photos are made within 5 minutes, but you can see, how different those are- if you look at the north-west, the sea is red, its foggy blue in the south and as clear as daytime in between (the picture with a sailing ship)

Now its 00.20 and you can see bonfires everywhere along the coast:

At 3.AM it was possible to read a book without turning lights on:

And this is it- from now on every night turns a bit longer an every day a bit shorter up to Christmas, which is winter solstice and we have a good reason to celebrate again:)

Hullumaja selleks korraks läbi

Huh, lõppev nädal oli tõeline hullumaja. Selline hullumaja, kus õmmeldakse lõpukleiti ja ehitatakse samal ajal söögilauda ning kõige selle vahele veel muud tavapärased tööd-toimingud. Ei saa salata, et tütre keskooli lõpp saabus veidi ootamatult, nagu ka kõik muud asjad siin elus. Ilmselt olime üliheadest eksamitulemustest uimastatud ja ei mõelnud praktilistele asjadele üldse:D Paar päeva enne lõpuaktust hakkasime kleiti meisterdama. Alguses pidi see imelihtsa lõikega tulema, nii paari tunni jagu tööd. Tegevuse käigus aga muutus asi pidevalt ja kokkuvõtteks kulus sellele meeletu kogus aega ja närve, rääkimata riidest ja niidist....

Selline asi tuli siis välja

Kuna lõpetamise puhul oli teadagi külalisi oodata, otsustasin lõpuks oma plaani suure söögilaua osas teostada.

Kõik meie varasemad söögi/köögilauad on olnud kuidagipidi kipakad, laua pihta puutudes loksus tassist kohv üle ääre ja suurus polnud ka see mis vaja. Niisiis ostsin juba ammu valmis keraamilised plaadid tulevase laua plaadi jaoks. Juhuslikult avastasin plaadipoes sama mustriga plaadi, mis mu köögimööblil. Mulle muidu ei meeldi keraamika, mis imiteerib puitu ning tapeedid, mis kujutavad telliskivimüüri, seekord oli aga tegu just sellega, mis mul vaja. Lisaks ostsin kuldset mosaiikplaati. Alusplaadiks sai 15 mm vineer, jalgadeks tõeliselt tugevad 100 mm liimpuidust talad. Kruvisid, polte ja metallnurki kulus sinna lugematul arvul, aga asi on seda väärt- laud seisab kindlalt ja mahutab ka. Kahjuks ei ole fotol näha õiged värvid, plaat on tumepruun, mosaiik kuldne ning peitsitud puiduosad samuti tumepruunid. Miskipärast jäi pildile kõik hallikas. Aga peab tõtt tunnistama, et oleksin võinud ühe plaadi võrra pikema teha.

Täna oli ülihea tunne ärgata- pidulik üritus seljataga ja hommikukohv ei loksunud üle tassiääre!

Õmmelda ma ei kavatse enam KUNAGIIIIIIIIII

Aga nüüd, härrased, algab countdown- järgmise lõpetamiseni on täpselt 3 aastat!

Lillesülemid lõhnavad vaasis, kahju, et korraga tuuakse nii palju ja nädala pärast on neist ainult mälestus

Hostad ja prantsuse maniküür

Aed on kord juba üks dünaamiline asi ja seega pidevas liikumises. Vähemasti minu ma küll. Ma ei mäleta, kas on mõni taim, mis pole veel kolinud, seega võib neid lausa portatiivseteks nimetada:)

Eelmisel aasta rajasin väikese veesilma, sel aastal otsustasin sellele kohale hoopiski hostapeenra moodustada. Palju mul neid hostasid pole, aga ka vaba ruumi eriti mitte.

Uued hostad, mis meile kolisid:

kahjuks ei tea ma ühtegi sordinime:(

see peaks olema/tulema hiiglaslike lehtedega, nii 80 sentimeetrise mõõduga

Ja lõpetuseks küsimus suurele ringile:

kui küüneotsad on valgeks lakitud, on tegu prantsuse maniküüriga. Kuidas küll nimetada niisuguseid "kauneid" musti mullarante?

Iirised

Sel aastal on mul mitu uut sorti, tumelilla kollasega, valge/kollane kõrge, sinine kõrge, samuti sinine siberi iiris ja roosa siberi iiris. Kaks viimast vist sel hooajal õisi ei näita. Samuti on mul kasvamas ühes teises aias helsingi messilt toodud roosa kõrge iiris. Inventuur näitab, et puudu täiesti punane värv, loomulikult ka kõikvõimalikud kirjud iirised. Paar tükki mahub alati ju juurde, eksole!

Brrr, eiolevõimalik!

See kevad on olnud väga külm ja hiline. Otsisin aiast õisi, paraku neid peaaegu polegi veel.

Mis kliimasoojenemisest me räägime??? Cry me a river...

Esimene iiris näitas oma õit alles eile! Veigelal on alles aimatavad pungad, samuti on põõsasmaranatel üksikud õied. Rõõmustab kollane maran oma hiiglaslike õitega- mõõtsin ära, 4,5 cm diameeter! Isegi kibuvits ei õitse veel, rääkimata muudest püsikutest.
Äädikapuu esimene talvitumine kulges ka edukalt, ei mingeid külmakahjustusi vaatamata sellele, et ma ei katnud neid kuidagi.
Ega ma eriti kaevelda saa, kõik mis maha pandud, on ka kasvama läinud, ühe erandiga- puishortensia oli keegi võõras kass ilmselt välja kaevanud ja ka ära märgistanud. Päästeoperatsioon ei õnnestunud.