Hullumaja selleks korraks läbi

Huh, lõppev nädal oli tõeline hullumaja. Selline hullumaja, kus õmmeldakse lõpukleiti ja ehitatakse samal ajal söögilauda ning kõige selle vahele veel muud tavapärased tööd-toimingud. Ei saa salata, et tütre keskooli lõpp saabus veidi ootamatult, nagu ka kõik muud asjad siin elus. Ilmselt olime üliheadest eksamitulemustest uimastatud ja ei mõelnud praktilistele asjadele üldse:D Paar päeva enne lõpuaktust hakkasime kleiti meisterdama. Alguses pidi see imelihtsa lõikega tulema, nii paari tunni jagu tööd. Tegevuse käigus aga muutus asi pidevalt ja kokkuvõtteks kulus sellele meeletu kogus aega ja närve, rääkimata riidest ja niidist....

Selline asi tuli siis välja

Kuna lõpetamise puhul oli teadagi külalisi oodata, otsustasin lõpuks oma plaani suure söögilaua osas teostada.

Kõik meie varasemad söögi/köögilauad on olnud kuidagipidi kipakad, laua pihta puutudes loksus tassist kohv üle ääre ja suurus polnud ka see mis vaja. Niisiis ostsin juba ammu valmis keraamilised plaadid tulevase laua plaadi jaoks. Juhuslikult avastasin plaadipoes sama mustriga plaadi, mis mu köögimööblil. Mulle muidu ei meeldi keraamika, mis imiteerib puitu ning tapeedid, mis kujutavad telliskivimüüri, seekord oli aga tegu just sellega, mis mul vaja. Lisaks ostsin kuldset mosaiikplaati. Alusplaadiks sai 15 mm vineer, jalgadeks tõeliselt tugevad 100 mm liimpuidust talad. Kruvisid, polte ja metallnurki kulus sinna lugematul arvul, aga asi on seda väärt- laud seisab kindlalt ja mahutab ka. Kahjuks ei ole fotol näha õiged värvid, plaat on tumepruun, mosaiik kuldne ning peitsitud puiduosad samuti tumepruunid. Miskipärast jäi pildile kõik hallikas. Aga peab tõtt tunnistama, et oleksin võinud ühe plaadi võrra pikema teha.

Täna oli ülihea tunne ärgata- pidulik üritus seljataga ja hommikukohv ei loksunud üle tassiääre!

Õmmelda ma ei kavatse enam KUNAGIIIIIIIIII

Aga nüüd, härrased, algab countdown- järgmise lõpetamiseni on täpselt 3 aastat!

Lillesülemid lõhnavad vaasis, kahju, et korraga tuuakse nii palju ja nädala pärast on neist ainult mälestus

Hostad ja prantsuse maniküür

Aed on kord juba üks dünaamiline asi ja seega pidevas liikumises. Vähemasti minu ma küll. Ma ei mäleta, kas on mõni taim, mis pole veel kolinud, seega võib neid lausa portatiivseteks nimetada:)

Eelmisel aasta rajasin väikese veesilma, sel aastal otsustasin sellele kohale hoopiski hostapeenra moodustada. Palju mul neid hostasid pole, aga ka vaba ruumi eriti mitte.

Uued hostad, mis meile kolisid:

kahjuks ei tea ma ühtegi sordinime:(

see peaks olema/tulema hiiglaslike lehtedega, nii 80 sentimeetrise mõõduga

Ja lõpetuseks küsimus suurele ringile:

kui küüneotsad on valgeks lakitud, on tegu prantsuse maniküüriga. Kuidas küll nimetada niisuguseid "kauneid" musti mullarante?

Iirised

Sel aastal on mul mitu uut sorti, tumelilla kollasega, valge/kollane kõrge, sinine kõrge, samuti sinine siberi iiris ja roosa siberi iiris. Kaks viimast vist sel hooajal õisi ei näita. Samuti on mul kasvamas ühes teises aias helsingi messilt toodud roosa kõrge iiris. Inventuur näitab, et puudu täiesti punane värv, loomulikult ka kõikvõimalikud kirjud iirised. Paar tükki mahub alati ju juurde, eksole!

Brrr, eiolevõimalik!

See kevad on olnud väga külm ja hiline. Otsisin aiast õisi, paraku neid peaaegu polegi veel.

Mis kliimasoojenemisest me räägime??? Cry me a river...

Esimene iiris näitas oma õit alles eile! Veigelal on alles aimatavad pungad, samuti on põõsasmaranatel üksikud õied. Rõõmustab kollane maran oma hiiglaslike õitega- mõõtsin ära, 4,5 cm diameeter! Isegi kibuvits ei õitse veel, rääkimata muudest püsikutest.
Äädikapuu esimene talvitumine kulges ka edukalt, ei mingeid külmakahjustusi vaatamata sellele, et ma ei katnud neid kuidagi.
Ega ma eriti kaevelda saa, kõik mis maha pandud, on ka kasvama läinud, ühe erandiga- puishortensia oli keegi võõras kass ilmselt välja kaevanud ja ka ära märgistanud. Päästeoperatsioon ei õnnestunud.

Armastus esimesest pilgust- loodetavasti vastastikune

Orhideesid olen imetlenud ammu, kuid olen suutnud kindlameelselt nende kogumishaigust vältida. Aga ükskord saab iga taimehuviline oma orhidee niikuinii. Nii ka mina. Lapsed kinkisid emadepäevaks.
Paljude arvates ongi kuuking just see, millega alustama peaks. Kuna mulle ei meeldi eriti potipõllundus, siis otsustasin üritada kasvatada teda võimalikult looduslike tingimuste lähedaselt. Metsast leidsin sobiva poolpõlenud kännu ning sellest hakkasingi aretama. Algselt oli känd paksult samblaga kaetud, paraku pesemise käigus pudises see maha. Aga samblapuudust metsas pole, küll ma uue toon.
Kännule asetatult näeb ta välja niisugune:Algajana ei oska ma ka juurte seisukorda diagnoosida, keskmised olid veidralt kollased. Loodan, et sellest, et nad pole valgust potis saanud. Oskab ehk keegi spetsialist kommenteerida?
Juured peale pritsimist

Nüüd aga mure uus- kännul jatkuks ruumi vist veel mõnele. Tuleb aga sammud poodi seada...

Vajad bändi või parketti?

Mõni aeg tagasi kirjutasin meie uuest koerast. No mis, nii väga uus ta polegi, mais saab juba aastaseks.
Boccaga on selline probleem, et ta poeb võrkaia silmustest läbi. Naabri aias elab tore emane koer, kes lapsendas ta kohe esimesel päeval- lakkus teda, mängis temaga ja käituski nii, nagu oma isikliku kutsikaga toimetatakse. See polnud ei minu ega naabri jaoks probleem, aga jamad hakkasid sellest, kui ta avastas, et läbi naabri värava on võimalik ka tänavale jõuda. Ja tänaval on teatavasti palju igasuguseid koeri (Bocca on emane ja alles steriliseerimata) ja muidugi ka autosid.
Kui loomakliinikus oma muret kurtsin, pakuti raadiopiiret ja soovitati koera dresseerida. Hoopis paremat nõu sain aga Kodukauniks foorumist. Mirjam soovitas koerale krae panna, mis takistaks tal läbi aia pugeda. Kõik geniaalne on lihtne! Autoapteegis olevast kaelatoest lõikasingi Boccale krae, mis takjaga kinni käib ja see töötab! Mul nii hea meel,et kallis raadiopiire jäi ostmata, koeral hea meel, et saab jälle vabalt õues joosta- kõik on õnnelikud!
Ühesõnaga, minu sõnum on see, et kui endal mõistus otsas, tasub alati kodukauniks foorumist abi küsida. Olen sealt mitmelgi korral kasulikke näpunäiteid saanud. Ja ei ole kõneminuti hinda, nagu 1188-s:D
Bocca kraega












Bocca talvel suusakampsuniga

Midagi õitsevat

Eluaeg olen kuulunud parteisse, mis nõuab kunstlillede keelustamist. Et kui pole raha ja võimalust pärislilli osta, siis ära osta üldse.
Aga... never say never:D
Shishi laokauplusse sattusin juba enne jõule, jõuluvidinaid sai sealt igasuguseid ostetud. Juba siis jäi pilt peatuma igasugustel kunstlilledel, mis tõesti lahedad välja nägid ja ostma kutsusid. Kui mul nüüd vannituba valmis sai, teadsin täpselt, et justnimelt orhidee on see, mida sinna hädasti vaja on, nii punktiks i-le.
Kahjuks oli aga kellegi kuri käsi selle orhidee ära ostnud, mille ma mõttes välja valinud olin:D
Laotädi on seal aga üks vahva tädi ja nii ta mulle kusagilt seinapraost võluski välja orhidee lõikelillena. No pole küll päris see, mida ma silmas pidasin aga sobib ikka.


Ja kuna mind ootab ees üks soolaleival käik, siis otsustasin ka sinna kodusse ühed lilled kaasa osta- papagoitulbid.
Niisiis, minu igavesti säilivad lõikelilled on siin: