Pehmed kivid

Liialt optimistlik oleks öelda, et ma sain oma padjad valmis, aga vähemasti hakkab asi ilmet võtma.
Katsetasin märgviltimist, nõelviltimist, pesumasinat. Tundub, et vana hea nõel on kõige kindlam. Märgviltimise ja pesumasinaga läks see villakiht nii tihkeks, et muutus kõvaks. Kuna tegu on patjadega, siis peaks see olema pehme ja soe nagu udupilv, seega lasin kätel käia ja toksisin nõelaga. Mõned vilakihid tuleks veel lisada, et tulemus ühtlasem jääks. Pea all on aga pehme ja mõnus. Nagu kivi olema peabki.

Viineri viljad

Eile hommikul, kui taimelampi süütama läksin, leidsin eet tööpõllu. Keegi oli üritanud istutustööd teha. Kristeli ema käest saadud hiina kase pistik oli potist välja tõstetud ja samasse auku istutasid kellegi nobedad käpad viineri. Hmm, ei näinud eriti isuäratav välja, vähemasti minu meelest. Bocca aga istus ilmsüütu näoga ja teeskles, et ta ei saa absoluutselt aru, millest jutt. Ehk siis kisa. Ja kuna tal on NIII ilusad süütud silmad, siis ei kisanud ka mina kaua vaid taastasin status quo. Nii jääbki mul nägemata viineri õitsemine ja viljumine. Pistik jääb vast ellu. Ja alati saab ju uue võtta, eksole.

Aerangis citrata

Aerangis citrata tundus saabudes igati kobe taim olevat, isegi õievarre jupike küljes- täpselt nii nagu oli kirjelduses lubatud. Potist teda välja kaevates selgus aga tõsiasi, et juuri peaaegu polegi. Ei saa salata, erinevalt õievarrest polnud kirjelduses sõnagi juurte kohta, nii et igati aus kaup.
Coupe de grace tundus hetkel õiglase lahendusena, kuid paadunud optimistina asusin reanimeerima. Monteerisin ta kahele kokkuliimitud veinipudeli korgile ja panin akvaariumi. Ja hästi tegin! Tänaseks on ta välja ajanud uue lehetipu ja veel kaks mummu, millest on esialgu raske tuvastada, kas tegemist on uute juurte või hoopis õievartega. Õievarred oleks toredad aga praeguses seisus on juured vajalikumad. Küll need õiedki tulevad. Olemasolev õievars on päripäris pikaks veninud ja näeb välja paljulubav. Loodan, et peagi saan postitada ka õitega pildi:)

Põrandapadjad

Proovitöö on tehtud. Minu esimene viltimine siis. Umbes sellised peaksid tulema mu põrandapadjad. Loodetavasti saan ma need valmis enne kui saabub täielik seniilsus ja ma ei leia üles viltimisnõela või villa või ei mäleta üldse enam, mida ma teha tahtsin. Aga töö saab muidugi üüratu olema. Aga need on NII pehmed ja mõnusad!

Uus algus

Viimasest blogimisest on pikalt aega möödas. Palju on muutunud, õnneks on aga asju, mis kunagi ei muutu. Ehk siis minu kirg taimede vastu.

Otsustasin uuesti siia kirjutisi ja fotosid postitama hakata, pärast huvitav vaadata. Vahepealsel ajal sõitsin töö tõttu megapalju ringi ja seega jäid ellu ainult väga iseseisvad toataimed. Seega siis peaaegu mitte midagi. Osadele otsisin uue kodu, osa lahkus parematele kasvumaadele. Nüüd olen uue töö tõttu paikne ja seega hakkasin oma taimekollektsiooni taastama.

Esimestena kolisid minu juurde mu lemmikud, hibiskused. Punane ja kollane. Punane on tõepoolest imeilus klassikaline punane, kollasega on tiba kahtlasem, pole veel õisi näidanud. Aga mingid mikroskoopilised pungad on olemas ja peagi loodan ka õisi näha.

Ühel päeval, kui üritasin nupudada, kuidas kulusid vähendada ja raha kokku hoida, sattusin veidi ummikusse, nohh, kusagilt ei anna nagu kokku hoida, ja seega tegin seda, mida naised stressis olles ikka teevad- shoppasin nimelt. Aga seekord ei siirdunud ma kleidi-kinga veebisaitidele, vaid tellisin endale Leedust 2 orhideed, aerangis citrata ja scaphyglottis prolifera. Viimase muide eksituse tõttu. Aga mis siis ikka, lilled on käes , aerangise juured on suht nirud aga ehk kosub. Scaphyglottis aga hakkas oma õigi avama- iga päev üks. Näeb välja suht armas, mis siis, et õisi tuleb luubiga vaadata:)

Niisugune ta siis on

Orhideepuu

Niisugune näeb siis välja minu orhideepuu. Õunapuuoks, mida ma kuidagi potti ei suutnud betoneerida, seega riputasin hoopis lakke. Jätsin hulgaliselt kõrvalharu oksakesi, et oleks kuhu taimi kinnitada. Sellele oksale olen ära mahutanud 2 minikuukinga (mõlemad valged), 4 tavalist kuukinga (2 valget, 1 lilla ja 1 oranzh), miltoonia ning bromeelia. Mõned vabad kohad on veel. Vist kuukingadele, sest neid on kõige lihtsam sinna panna. Mu ema väidab, et mingit head ja korrektset muljelt see oks küll ei jäta, kuid tähtsam kui korrektne mulje on minu jaoks progress, mida ümberistutatud lilled näidanud on.
Miltoonial õitseb uus õievars, ok, see pole küll minu teene, sest uus väike vars oli kohe ostes olemas. Uued lehekesed aga hakkasid kasvama peale ümberistutamist.
Minu kõige esimesel kuukingal on tulekul uus õievars (praegu küll veel umbes poole cm pikkune) ning kasvanud 2 uut lehte (see on siis maikuust alates), rääkimata uutest juurtest. Kahel kuukingal äralõigatud varre järgmisest pungast tulemas uued õied, minikuukingal vist samuti aga seda ma ei ole veel täpselt tuvastanud. Teine mini aga avab järjest uusi õisi ning kasvatab juurde õiepungi.
Minu järeldus:
ära kunagi võta absoluutse tõe pähe seda, mida kõik teised räägivad, hoopis katseta julgelt ja leia enda jaoks sobivad lahendused.
Tundsin lausa lapsikut rõõmu, kui esimese uue juurealge avastasin, rääkimata sellest, kui esimesele kuukingale uus leht kasvama hakkas:)
Mulle tundub, et orhideesid, nagu ka teisi taimi, võib vabalt ümber istutada õitsemisajal. Et ümberistutamine hoopis elavdab kasvu (uued juured, uued lehed). Et need taimed ei ole nii õrnakesed, nagu enamikul algajaist orhideesõpradest on eelarvamus kujunenud. Tsiteerides mu aednikust sõbrannat "Need pole hambad, mis uuesti ei kasva".









Miltoonia tunneb end hästi ja õitseb taas










Minikuuking õitseb pidevalt ja aina kasvatab uusi õiepungi











Minu uusim kodustatu- sinikäpp










Bromeelial olid liiga suured juured, et teda puuoksale monteerida, seega riputasin ta üles auklikuks puuritud kookoskekoorega

September- segaduste kuu

Igal aastal lööb septembri algus tavarütmi sassi- kes kooli, kes tööle jne. Tavapärased vaiksed hommikud kohvitassiga rõdul on nüüdseks möödanik- selle asemel sigin-sagin, kooliasjade otsimine, järjekord vannitoa ukse taga. Tegelikult mulle need esimesed koolinädalad meeldivad, kõik on alles uus, rutiini tekkinud veel pole, kooli minnakse suht hea meelega.
Meie peres on sel aastal muutusi rohkemgi. Suur laps kolis Tartusse, ehk Teise Linna (just nimelt suurte tähtedega Teise, et nagu Teine Arnold jne:D), pesamuna läks kooli. Vannitoa järjekord selle vahetusega lühenes (vähemasti esialgu), kuna esimese klassi lapsed ei sirgenda juukseid, ei värvi, ei föönita ja ei laula tundide kaupa dushi all.
Esimene päev koolis oli muljetavaldav- ligi 170 miniatuurset koolilast ringi sebimas- 7 paralleelklassi!
Head juba alanud kooliaastat kõikidele koolilaste vanematele, palju jõudu, kannatust, püsivust ja kõiki neid teisi häid omadusi ka!