Kodutu tugitool leidis armastava pere :)

See oli armastus esimesest pilgust. Ehkki ta nägi välja natuke nukker ja kulunud,umbes sama vana kui mina :D. Esimese asjana suundusin talle uusi rõivaid ostma.
Kõigepealt vana riie maha, polsterdused olid täiesti OK, niiet suuremat mässamist temaga polnudki. Ehkki ta küljed  olid ilusast painutatud vineerist, otsustasin need üle värvida. Esiteks sobib see minu interjööriga paremini ja ikkagi nagu uus siis. Kahjuks ei osanud ma aga kanga kulu hinnata, jupike jäi puudu ja täna hommikul oli siis esimene käik taas kangapoodi.
Niisugne näeb ta välja, siin hakkan ma istuma kui isu raamatut lugeda tuleb (kujutage ette, mul ei ole moodsat e-lugerit). Täiuslikkusest lahutab seda tooli ainult jalatooli puudumine, aga küllap leian sellegi.

Kuna mu varasemas elus algas iga päev sellega, et kogu pere otsis autovõtmeid, siis tegin väljamineku ja ostsin endale päris võtmekapi. Mitte et mul nüüd hommikuti meelde tuleks sinna vaadata, aga ilus ikkagi :)

Ja tugitooli tagant aknast paistab Supelsakste kohvik, kus vaenulikult maitsvad koogid on :D