Ehitustööd vannitoas

Talv on teadagi tubaste tööde aeg ning ühel ilusal talvehommikul lammutasin lahti vanad riiulid, mis vannitoas olid ja tõstsin välja kraanikausi aluse laua.
Koos sõbrannaga nuputasime, et mida ja kuidas. Tahtsin, et vannitoas oleks kõik asjad oma kohtadel, seega tuli nende asjade jaoks kohad luua. Kõik geniaalne on lihtne ja nii saigi ehitatud pikk töötasapind, mille all on riiulid ja riiulitel korvid, kuhu kõik asjad saab panna. Hirmsasti loodan, et ikka hakatakse panema ja töötasapind jääb puhas, ilma pudelikeste ja purgikeste ja tuhande muu vidinata. Mulle meeldib lakoonilisus, kahjuks pole oma kodus õnnestunud niisugust asja korraldada. Aga lootust ma ei kaota.

Nüüd aga natuke ehituse käigust.
Töötasapinna alused toed või seinad ehitasin fibo plokkidest. Kuna mul kodus tööriistu pole, siis seadsin sammud laenutusse, kus paraku aga lõikajat pakkuda polnud. Selle asemel anti ketassaag. Saag ulatati koos küsimusega, et ega ma ise ei kavatse saagima hakata. Loomulikult mitte, mul on abimees, vastasin.
Kui keeruline saab olla ploki saagimine? Muidugi tegin seda ise. Panin ette lapse prillid, kuna teadsin, et sae alt võib äki miskit lennata vastu nägu. Paraku olid need prillid aga optilised ja nii tugevad, et ma ei näinud suurt midagi. Nii ei näinud ma ka seda, et kogu vannituba oli saagimisest paksu tolmu täis, ja kui ma prillid ära võtsin, ei näinud endiselt midagi. Kust krt ma teadma pidin, et sealt nii palju tolmu tuleb? See eeldab vist y-kromosoomi olemasolu. Igatahes nuuskasin ma nädal aega tsementi välja ja kogu elamises tuli suurpuhastus teha aga plokid said saetud ja seinad laotud.
Lauaplaadi sisse augud aitas puurida sõbranna poeg (temal on see saagimiseks vajalik kromosoom olemas) ja siis tuli plaatimistöö. Mis ainsana kogu asja juures oli huvitav.
Nüüd on asi valmis, ma olen rahul ja lastele meeldib ka. Vajalik kogemus on olemas ja ilmselt järgmisena tõstan ühel ilusal hommikul ukse taha oma vanni ning ehitan korraliku dushinurga. Jõekivid on mu lemmikud ja kavatsen dushinurgaski neid kasutada. Aga mine tea, äkki hoopis tadelakt? Kui keeruline seegi olla saab....

Tere taas!

Suvel jäi minu blogimine täiesti unarusse. Kuna aga paljud mu tuttavad elavad kaugel ja me tihti ei kohtu, oli blogimine üks hea viis, kuidas üksteise tegemistega kursis olla.
Seega alustan siis uue hooga.
Kõigepealt meie uuest pereliikmest.
Suve hakul jäi meie koer Bella väga haigeks ja ei olnudki muud võimalust, kui talle valutu lõpp võimaldada. Ajukasvaja.
Kuna see jättis meie perre suure tühiku, siis leidsime läbi interneti endale Bocca. Tõsi küll, esialgu oli ta nimetu kutsikas, mida kirjavigadest kubisevas kuulutuses pakuti, mitme tõu segu, aga NIIIII armas, kui üks kutsikas olla saab. Bocca on pärit Lätist. Seega anname talle andeks nii mõned veidrused. Bocca on emane koer, nüüdseks juba täiskasvanu, esimene jooksuaegki seljataga. Põhiliseks veidruseks ongi tal aegajalt ebaterve seksuaalkäitumine, ehk siis maakeeli öelduna kepib ta mängukaru. Võibolla on põhjus selles, et ta on pärit karutapjate maalt. Ega teagi ju täpselt, kuidas Lacplecis need karud tappis, eksole.
Igatahes on ta absoluutselt kõige armsa, toredam ja nunnum koer, krutskeid täis ja silmad säramas.