Orhideepuu

Niisugune näeb siis välja minu orhideepuu. Õunapuuoks, mida ma kuidagi potti ei suutnud betoneerida, seega riputasin hoopis lakke. Jätsin hulgaliselt kõrvalharu oksakesi, et oleks kuhu taimi kinnitada. Sellele oksale olen ära mahutanud 2 minikuukinga (mõlemad valged), 4 tavalist kuukinga (2 valget, 1 lilla ja 1 oranzh), miltoonia ning bromeelia. Mõned vabad kohad on veel. Vist kuukingadele, sest neid on kõige lihtsam sinna panna. Mu ema väidab, et mingit head ja korrektset muljelt see oks küll ei jäta, kuid tähtsam kui korrektne mulje on minu jaoks progress, mida ümberistutatud lilled näidanud on.
Miltoonial õitseb uus õievars, ok, see pole küll minu teene, sest uus väike vars oli kohe ostes olemas. Uued lehekesed aga hakkasid kasvama peale ümberistutamist.
Minu kõige esimesel kuukingal on tulekul uus õievars (praegu küll veel umbes poole cm pikkune) ning kasvanud 2 uut lehte (see on siis maikuust alates), rääkimata uutest juurtest. Kahel kuukingal äralõigatud varre järgmisest pungast tulemas uued õied, minikuukingal vist samuti aga seda ma ei ole veel täpselt tuvastanud. Teine mini aga avab järjest uusi õisi ning kasvatab juurde õiepungi.
Minu järeldus:
ära kunagi võta absoluutse tõe pähe seda, mida kõik teised räägivad, hoopis katseta julgelt ja leia enda jaoks sobivad lahendused.
Tundsin lausa lapsikut rõõmu, kui esimese uue juurealge avastasin, rääkimata sellest, kui esimesele kuukingale uus leht kasvama hakkas:)
Mulle tundub, et orhideesid, nagu ka teisi taimi, võib vabalt ümber istutada õitsemisajal. Et ümberistutamine hoopis elavdab kasvu (uued juured, uued lehed). Et need taimed ei ole nii õrnakesed, nagu enamikul algajaist orhideesõpradest on eelarvamus kujunenud. Tsiteerides mu aednikust sõbrannat "Need pole hambad, mis uuesti ei kasva".









Miltoonia tunneb end hästi ja õitseb taas










Minikuuking õitseb pidevalt ja aina kasvatab uusi õiepungi











Minu uusim kodustatu- sinikäpp










Bromeelial olid liiga suured juured, et teda puuoksale monteerida, seega riputasin ta üles auklikuks puuritud kookoskekoorega

September- segaduste kuu

Igal aastal lööb septembri algus tavarütmi sassi- kes kooli, kes tööle jne. Tavapärased vaiksed hommikud kohvitassiga rõdul on nüüdseks möödanik- selle asemel sigin-sagin, kooliasjade otsimine, järjekord vannitoa ukse taga. Tegelikult mulle need esimesed koolinädalad meeldivad, kõik on alles uus, rutiini tekkinud veel pole, kooli minnakse suht hea meelega.
Meie peres on sel aastal muutusi rohkemgi. Suur laps kolis Tartusse, ehk Teise Linna (just nimelt suurte tähtedega Teise, et nagu Teine Arnold jne:D), pesamuna läks kooli. Vannitoa järjekord selle vahetusega lühenes (vähemasti esialgu), kuna esimese klassi lapsed ei sirgenda juukseid, ei värvi, ei föönita ja ei laula tundide kaupa dushi all.
Esimene päev koolis oli muljetavaldav- ligi 170 miniatuurset koolilast ringi sebimas- 7 paralleelklassi!
Head juba alanud kooliaastat kõikidele koolilaste vanematele, palju jõudu, kannatust, püsivust ja kõiki neid teisi häid omadusi ka!

Jälle orhideed

Minu esimene katsetus orhideedevallas on paljulubav- kännule istutatud kuuking kasvatab uusi juuri ja vist on ka tulemas õievars, aga sellest veel vara rääkida. Igaljuhul on ta kohanenud ja mina olen temaga kohanenud, seega otsustasin uuele katsele minna.
Lisaks kuukingale ja selle minivariandile kolisid mu koju ontsiidium, miltoonia, veel üks kuuking ja üks minikuuking, no ei suutnud seda poodi jätta:)
Ma tean küll, et miltoonia pole algajale sobiv, aga tal olid liiga ilusad õied:D
Mulle tundub, et need taimed olid seal laos juba väääga pikalt seisnud, igatahes oli kõikidel taimedel hull kõdulõhn küljes. Kuukingad nokkisin kohe lahti, elavaid juuri jäi, ehkki mitte ülemäära palju. Võimalik, et tänu niisugusele kohtlemisele õied närbuvad, kuid hallitus ja mädanenud juured vist pole ka hea näitaja.
Uus kuuking

See, mis juurtest järele jäi



Nüüd siis ontsiidium. Sellel oli eriline kopituslõhn juures. Targemad võiks kommenteerida juurte ja bulbide seisu- on nad niisugused nagu olema peaks võimis


onc õied siin:



Ja nüüd mu lemmik, miltoonia

Aga siin mu vana kuuking, mis uut lehekest ja uusi juuri tegema hakkas(mul NII hea meel, see on tõestus mulle endale, et saab ainult alusel kasvatada küll)

Liiliad

Liiliad on alati olnud minu lemmik lõikelilled, kuid peenral kasvatamiseks pole nad mulle südamelähedased- lühike õitsemisaeg, suht pikk paljas vars jne.
Nüüd aga olen meelt muutmas.
Möödunud aastal tegime ümberehitustöid ühes aias, mille perenaine liiliaid eriliselt fännab. Neid lilli oli igas peenras ja aia igas nurgas. Tõime need kõik siis ühele alale kokku, ja ehkki päris kõrguste ja värvide järgi sel aastal neid paika ei saanud, on vaatepilt siiski muljetavaldav.

Päevaliiliakärbsest

Muhediku blogis on ära toodud päevaliiliakärbse kahjustused. Õumaigaad, polevõimalik! Oma lilli uurides leidsin sama:(
Huvitav,kui ma praegu need ära lõikan ja sügisel liiliad teise kohta istutan, kas sellest oleks abi?Kahjustused on ainult möödunud kevadel ostetud päevaliilial, teised, mis aias varem olid, on OK.
Niisugune pilt avanes siis õievart lahti lõigates, mingid valged munad:

Kolimispaanika

Mu tütart ja ta sõpru, kes kõrgkooli minemas, on tabanud totaalne kolimispaanika. Kuna sisseastumispaanika on jäänud selja taha, siis nüüd pühendatakse ennast täiel rinnal uue kodu sisustamisele. Keegi ei aruta, et mis uued õppeained, mis uued sõbrad, vaid hoopis seda, mis potte-panne tarvis on ja kuidas üürikorterit tuunida.
Nii otsustas tütar oma sõbrannale kingituseks teha Ajamasina, maakeeli kella. Sellesse operatsiooni olid kaasatud lisaks temale endale ka mina ja üks meie peretuttav, kellel kunstnikukätt.
Ajamasin tuli lahe, tehtud on see lõuendile õlivärvidega ja kasutatud suvalise seinakella mehhanismi. Ja mis kõige olulisem- kingi saajale meeldis see!

The shortest night of the year- photoshoot from my neighbourhood

I live in the most beautiful place of Estonia, Viimsi- penninsula in Finnish Gulf. Today is a very special day I would like to share with you.

Estonians, like many other nations, celebrate the shortest night of the year. We make fire, eat and drink a lot and the night is really short- the sun sets about 10.45 PM and rises at 4 AM again. And its not dark meantime.
At 10.PM it was like daytime:

At 11.PM we went out to see bonfires in our neighbourhood. The sea was absolutely scilent and the sun had painted both the sea and the sky red in the most beautiful patterns:

The old town of Tallin is about 10 km from here:

some people were sailing

and a majestic swan sliding between the rocks:

These photos are made within 5 minutes, but you can see, how different those are- if you look at the north-west, the sea is red, its foggy blue in the south and as clear as daytime in between (the picture with a sailing ship)

Now its 00.20 and you can see bonfires everywhere along the coast:

At 3.AM it was possible to read a book without turning lights on:

And this is it- from now on every night turns a bit longer an every day a bit shorter up to Christmas, which is winter solstice and we have a good reason to celebrate again:)